Kui minult küsitakse mu huvide kohta, siis püüan nuusutada õhku – kas rääkida värvidest, tantsust ja pillimängust või hoopis elu toimimise ja teadvuse teemadel. Püüan haista, kas küsijas on vestluskaaslast mulle köitvaimal teemal. Aga isegi kui ma viimast teemat sõnades ei puuduta, ei saa me sellest omavahelises info vahetamise protsessis mingil moel mööda. Sest jäämäe veealune osa ruulib nagunii, ükskõik millise sõnamulinaga me seda ei kata.

Tänases blogipostituses aga olen otsekohene ja katsun panna rõhku sõnalisele väljendusele. Kui oled juba siia veebilehele sattunud, siis tahan jagada sinuga pisut enda teekonda ja seda, kuidas tänase juurde olen jõudnud.

Mind on alati huvitanud elu pealispinna all olev. Pealispind ilma selleta on tundunud tuim ja elutu. Kuidas täita see elususe kirkuse ja erksusega?

Usun, et ma pole ainus, kelle jaoks ammendas koolis ja ümbritsevate poolt pakutav maailmamudel end kiiresti. Peab ju olema midagi enamat!

Matemaatilised lähenemisviisid on mulle ikka istunud ja lihtsad tundunud, koolis ja kõrgkoolis pakutav programm ja loogika jättis ent minusse alati küsimuse – selge, aga mis siis? Lapsena olid minu jaoks köitvad lõhnad. See on siiani oluline kompass. Miks on inimestel ja nende kodudes nii erinev lõhn? Kedagi teist ei paistnud see huvitavat.

Otsisin omal moel vastuseid ja püüdsin täita oma küsimustega seotud tühimikke. Neelasin huviga alternatiivset, mis puudutas siinpoolse ja sealpoolse kokkupuutepunkte. Põikasin lühidalt nii astroloogiasse kui organiseeritud religiooni, enda jaoks vettpidavaid ja toetavaid vastuseid ei leidnud. Minu jaoks oli olulisim leida tee oma vabaduse teostamise juurde, tabada oma elus enda rolli. Vaimsete materjalide ja praktikatega kokku puutudes ja end äratundmisest juhtida lastes oli just see teema, mis kõige sügavamalt helises. Kogesin äratundmisi seisundeist, mida pakkus meditatsioon ning peenematest maailmadest pärit edastustest, mil minus kihises üles unustusse vajunud ehedust ja elevust. Murdsin pead, kuidas tuua seda võnget oma igapäevaellu, kuidas olla võimeline seda ise tavaelus esile kutsuma. Tundsin, et just see oli mõõde, mida kogu aeg olin igatsenud kogeda, millel on võime mind täita ja hajutada kõik küsimused ja kahtlused.

Panin oma loogilise meele tööle ja asusin asja uurima. Kes ma siis olen ja kuidas siin maises kogemuses paremini toimida võiksin? Õppisin kust sain, algusest teistelt ja teoorias, hiljem polnud väärtuslikumat kui iseendast esilekerinu ja isiklik kogemus. Materjali jagus enda elus küllaga. Kõik minu elus tuli mulle appi selgust looma.

Kuidas täita igapäevaelus mõnikord laiutavat tühjusetunnet? Kuidas kogeda enam seda, mida sisimas kogeda soovin? Kuidas luua ja mõnikord suisa raiuda teed läbi pilku varjutava unustuse ja segaduse udu, mis ei lase selgesti näha? Tundsin, et vajan eelkõige selgust ning pean kasvama oma võimes seda alati üles leida. Selgust selles, kes tegelikult olen, miks ma siin olen ja mida kogu see maine kupatus tegelikult endast kujutab. Vaid selguses saan teha mind toetavaid otsuseid ja valikud.

Segadus on hea eeltingimus selguse loomiseks. See aitab formuleerida küsimusi, soove ja taotlusi ning need omakorda toovad pinnale just sinu jaoks sobivaimas vormis vastused. Mind lummab jätkuvalt kui ideaalselt elu meile vastu tuleb, kui vaid oskame seda märgata. See oskus on õppimist ja harjutamist väärt.

Järk-järgult asendus üldisem spirituaalsuse teema süüvimisega enda kui teadvusolendi toimimisse. Märkasin aina selgemini, kuidas minus asetleidvad muudatused peegelduvad mind ümbritsevas. On see tõesti võimalik, et mul on oluline roll oma tegelikkuse genereerimisel? 🙂

Ja siis nägin kord vahetult enne ööunest ärkamist hästi meeltesse jäänud unenägu – kuidas kõik minu elukogemuses toimuv sõna otseses mõttes minust endast välja voolab. See oli tähttäheline puust ja punaseks kogemus.

Kes meist poleks kuulnud, et igaüks on oma õnne sepp. Olin muidugi tuttav energiate toime seadusega, et sarnane tõmbab sarnast ja et just nii saab kujundatud meie reaalsus. Ometi pole see mingi kujundlik väljend vaid universumi seadus, millest me ei saa ei üle ega ümber. Võrreldav gravitatsiooniga. Ei mingeid agasid.

See tõde ongi korraga alla neelamiseks liiga suur, sest meie keharakkudes eluneb ohtralt kahtluseussikesi selles osas, kes me tegelikult oleme. Inimestena kehastunutena saame me nihkuda selle tõe kehastamise suunas vaid järk-järgult, andes endas hoogu unustatud teadmisele oma olemuslikust väest ja hiilgusest.

Miks me sellele teadmisele ja oma väele vastu seisame?

Alustuseks tundub meid ümbritsev maailm nii tõeline – varbal on valus, kui selle kivi vastu ära löön – ja jutt, et see on illusioon, tundub naeruväärne. Nii ankurdub arusaam maailmast, mis on väljaspool ja justkui meist lahus. Samuti võib oma elukogemust vaadates mõnikord olla raske uskuda, et ise sellise supi kokku oleme keetnud, tahtsime ju parimat nii endale kui teistele. Siinkohal on kasulik teada, et need pole ainult meie soovid, mis meile tegelikkuse loovad. Nii on tegelikkuse loomise alkeemia väärt järele uurimist. Näen selles teed oma olemusliku vabaduse teostamise juurde. Sest kui mõistan, et olen ise loonud midagi sellist, mis mulle ei meeldi, siis tähendab, et mul on võime see ka ümber luua!

Täna suudan näha selgemini kui eile ja enesetunne on parem kui kunagi varem. Olen liikunud keerulisusest lihtsuse suunas. Tunnen, et suur hulk teadmatust ja pimedust on saanud läbi valgustatud ning kõikidel probleemidel on tegelikult üks ja seesama lahendus. Hea on teada, et võti on alati minu enda taskus ja ma oskan seda järjest paremini kasutada. Elu on seiklus ja iga nurga taga on ootamas midagi uut.